Tunnen,et tahan jälle midagi kirjutada,endast välja.
Elu on teinud kardinaalse kannapöörde,kõik on muutunud.Ma arvan,et ma veel ei händli ära kõike,mis on toimunud ja,mis veel tulekul,aga ma tean,et ma vaatan sellele eluperioodile tagasi ja mõtlen,et see oli nii kuradi õpetlik ja iseloomu kasvatav aeg.
Ma olen õnnelik,et mul on endiselt mu ustavad sõbrad...vanad sõbrad,uued sõbrad,naljakad sõbrad,kurvad sõbrad,mõtlikud sõbrad,kurjustavad sõbrad,mõistvad sõbrad.
Ma olen õnnelik,et mul on katus peakohal ja seda lausa mitmes linnas.
Ma olen õnnelik,et mul on toit kõhus,külmkapis,snäkisahtlis on snickers ja korvitäis õunu köögis kapi peal.
Ma olen õnnelik,et ma saan nii palju kogeda ja avastada.
Ma olen õnnelik,et mul on riie,mida selga panna.
Ma olen õnnelik,et mul on mu pere,kes mind,hullumeelselt,unconditionally armastavad ja toetavad.
Ma olen õnnelik,et olen noor.
Ma olen õnnelik,sest mu mured,mida on täis mu pea ja süda ja hing,on tihtipeale teiste omadega võrreldes imetillukesed.
Ma olen õnnelik,et mu sees elavad suured soovid ja elav fantaasia,mis aitavad mul näha maailma värvides ja näha ning kasutada võimalusi,mis mu teele juhtuvad.
Aga...
Ma olen õnnetu,et mul ei ole endiselt Sind.
ja ma olen kindel,et ma ei tea kedagi,kes teaks kedagi,kes teaks,kui suur kurbus minu sees tegelikult elab.
